Sisu juurde

Käändelõppu -N nimetatakse akusatiivi lõpuks ehk lihtsalt akusatiiviks. Seda võidakse lisada eri tüüpi sõnade lõppu:

Akusatiivi lõpp -N sseisab pärast võimalikku mitmuse lõppu -J: domojn, hundojn, virinojn, ruĝajn, grandajn, virinajn, kiujn, kiajn.

Kui nimisõnal on akusatiivi lõpp -N, siis peavad ka kõik omadussõnad ja korrelatiivid lõppudega -U ja -A, mis on selle nimisõna epiteedid, omama akusatiivi lõppu -N:

  • grandan domon
  • domon ruĝan
  • tiun domon
  • tiajn domojn
  • tiun domon grandan
  • tian malgrandan domon antikvan
  • la malgrandajn domojn
  • domojn sen ĉiu ajn dubo tre antikvajn

Sihitise öeldistäitele siiski pole vaja panna lõppu -N: Mi refarbis la flavajn seĝojn blankaj.

Lõpp -N võib näidata:

Sihitis

Sihitis on see, mis väljendab seda, millele otseselt tegevus on suunatud või mis on tegevuse tulemuseks. Otsest sihitist näidatakse akusatiivi lõpuga -N. See võimaldab kasutada einevaid sõnajärjekordi.

Kõik järgmised laused näitavad sama tähendust: kato mordas hundon; kato hundon mordas; mordas kato hundon; mordas hundon kato; hundon kato mordas; hundon mordas kato (igal korral on kass see, kes hammustab, samal ajal kannatab koer hammustamise käes). Tänu akusatiivi lõpule -N, on kõik kuus samatähenduslikku varianti selgelt mõistetavad. Sõnajärg sõltub stiilist ja maitsest.

Mi amas vin; mi vin amas; vin mi amas; vin amas mi; amas mi vin; amas vin mi. Kõigil kuuel juhul on põhimõtteliselt sama tähendus: Tegevust amas (armastan) teeb esimene isik "mi" (mina), ja armastus on suunatud teisele isikule "vi" (sina, teie, Teie).

Sihitisega lause võib muuta pasiivseks lauseks. Siis saab sihitisest alus.

Esti (olema) ja sarnased tegusõnad ei ole tegevused, mis on millelegi suunatud. Lauseosa, mis on seotud tegusõnaga esti ei ole sihitis, vaid öeldistäide, millel pole kunagi lõppu -N: Tio estas tri seĝoj. Mi estas kuracisto. Ŝi fariĝis doktoro. Mia patro nomiĝas Karlo.

Tegusõna alus võib seista lauses ka pärast öeldist. Mõnede tegusõnade puhul on selline sõnajärg sageli kasutatav. Sellise aluse juures pole vaja kasutada lõppu -N:

  • Hieraŭ okazis grava afero. - Eile toimus tähtis asi.

    Tegevuse okazis alus on grava afero. Ei tohi öelda: Hieraŭ okazis gravan aferon. Kui kuuldakse sellist lauset, tuleb mõelda, "kio okazis la gravan aferon". Aga "okazi" ei ole tegevus, mis suundub tegijalt sellele, keda tabab tegevus. Tegusõnal "okazi" on ainult üks alus: see mis toimub. See tegija esineb alati aluse rollis, seega pole talle vaja akusatiivi lõppu -N.

  • Restis nur unu persono. - Jäi ainult üks isik.

    Isik oli see, kes tegi tegevuse "resti". Ei tohi öelda: Restis nur unu personon.

  • Aperis nova eldono de la libro. - Ilmus raamatu uus trükk.

    Ei tohi öelda: Aperis novan eldonon de la libro.

  • Mankas al ni mono. - Meil pole raha.

    Ei tohi öelda: Mankas al ni monon.

Mõõt

Hulgamäärustel ja lisanditel on sageli lõpp -N:

Aja mõõt

Ajaliste väljendite akusatiivi lõpp -N võib näidata toimumisaega, kestust või sagedust. Sellised väljendid vastavad küsimustele: kui kaua?, millise aja jooksul?, kui sageli? jms.

Enamasti ajamõõtu tähistav N-lõpuline lauseosa on tegusõna määrus:

  • Mi veturis du tagojn kaj unu nokton. = ...dum du tagoj kaj unu nokto. - Me sõitsime kaks päeva ja ühe öö. = Kahe päeva ja ühe öö jooksul.
  • Li estas morte malsana, li ne vivos pli, ol unu tagon. - Ta on surmavalt haige. Ta ei ela rohkem kui üks päev.
  • La festo daŭris ok tagojn. - Pidu kestis kaheksa päeva.
  • Ŝi aĝis tridek jarojn. - Ta oli kolmkümmend aastat vana.
  • La horloĝo malfruas kvin minutojn. - Kell on viis minutit taga.

Ajamõõtu tähistav N-lõpuline lauseosa võib olla ka omadusssõna või määrsõna:

  • Li estis dudek du jarojn aĝa. = ...je dudek du jaroj aĝa. - Ta oli kakskümmend kaks aastat vana, = ...kahekümne kahe aastane.
  • La parolado estis du horojn longa. - Vestlus vältas kaks tundi.
  • Tiu ĉi vojo estas milojn da kilometroj longa. - See tee on tuhandeid kilomeetreid pikk.
  • Unu momenton poste ŝi malaperis malantaŭ ili. - Ühe hetke pärast kadus ta nende tagant.

    Unu momenton näitab ajahulka, mis oli mööda läinud millestki.

  • Ŝi estas du jarojn kaj tri monatojn pli aĝa ol mi. - Ta on kaks aastat ja kolm kuud minust vanem.

Ajamõõtu tähistav N-lõpuline lauseosa võib olla ka koostöös ajalise post (pärast)-määrusega või ajalise antaŭ (enne)-määrusega, et üheskoos näidata aega: Du tagojn post tio ŝi forveturis Norvegujon. (Kaks päeva pärast seda lahkus ta Norrast.) "Sellest" möödus kaks päeva.

Erinevad mõõdud

Teised mõõdud toimivad samamoodi nagu ajamõõdud. Võib olla ruumilise pikkuse, kõrguse, laiuse, vahemaa, sügavuse, raskuse, hinna jne. mõõt. Need vastavad küsimustele mitu?, kui palju?, kui kaugel?, kui pikalt?, kui kõrgel?, kui sügaval?, kui raske? jms.:

  • Ĝi kostas dek mil vonojn. - See maksab kümme tuhat vonni.

    (Vonn on Korea rahaühik.)

  • Vi devas kuri pli ol dek kilometrojn. - Sa pead jooksma rohkem kui kümme kilomeetrit.
  • La vojo larĝis dudek metrojn aŭ iom pli. - Tee oli kakskümmend meetrit lai või natuke rohkem.
  • La monto Everesto estas ok mil okcent kvardek ok metrojn alta. - Džomolungma mägi on kaheksa tuhat kaheksasada nelikümmend kaheksa meetrit kõrge.
  • Ili staris nur kelkajn metrojn for de mi. - Ta seisis minust ainult mõned meetrid eemal.
  • La domo estis ducent metrojn distanca. - Maja oli kahesaja meetri kaugusel.

Mõõt ilma rollinäitajata

Mõõt võib esineda ka lauseliikmena, mille ei ole rollinäitajat: Dek jaroj estas tre longa tempo. Dek jaroj on siin lauses alus. Pasis du tagoj. Du tagoj on aluse rollis.

Ajahetk

Ajamõõtu tähistav N-lõpuline lauseosa võib olla ajamäärus, mis näitab ajahetke. See N-lõpuline määrus vastab küsimustele: millal?, mis kuupäeval?, mis päeval?, mis aastal?, millisel korral? jms. Võidakse öelda, et siinkohal N-lõpulisus asendab ajalist eessõna en:

  • Unu tagon estis forta pluvo. = En unu tago... - Ühel päeval oli tugev sadu.
  • Ĉiun monaton li flugas al Pekino. - Iga kuu lendab ta Pekingisse.
  • Georgo Vaŝington estis naskita la dudek duan de Februaro de la jaro mil sepcent tridek dua. = ...en la dudek dua tago de Februaro... - George Washington sündis kahekümne teisel veebruaril tuhande seitrmesaja kolmekümne teisel aastal.

Nädalapäevade nimede puhul näitab nimisõna akusatiiv täpselt teatud päeva: dimanĉon = "ühel kindlal teatud pühapäeval", isegi kui ei kasutata artiklit la. Nädalapäeva nime määrsõnaline vorm näitab tavaliselt, et jutt on üldiselt sellistest päevadest: dimanĉe = "pühapäeviti, kõigil pühapäevadel": Mi alvenos en Lyon lundon la 30-an de Aŭgusto. (Ma saabun Lyoni esmaspäeval, 30.-ndal augustil.)

Kellaaegu esitavates väljendites tuleb kasutada eessõna je, eriti kui sõna horo on ära jäetud, et mitte segi ajada kellaaega kuupäevaga:

  • Tio okazis la dekan. = See toimus kümnendal kuupäeval.
  • Tio okazis je la deka. = See toimus kell kümme.

Ajahetk ilma rollinäitajata

Ajahetk võib esineda ka lauseliikmena, mille ei ole rollinäitajat: Hodiaŭ estas sabato, kaj morgaŭ estos dimanĉo. Sabato ja dimanĉo on aluse rollis.

Suund

N-lõpuline määrsõna ja N-lõpuline täiend võivad näidata suunda. Siis need vastavad küsimustele kuhu?, mis suunas? jms.

Üksnes lõpp -N

  • Morgaŭ mi veturos Kinŝason. = ...al Kinŝaso. - Homme sõidan Kinshasa'sse.
  • La vagonaro veturas de Tabrizo Teheranon. - Rong sõidab Tabrīz'ist Teherani.

Üksnes lõppu -N kasutatakse ainult siis, kui on jutt minekust millegi sisemusse. Ei öelda iri muron, iri kuraciston, vaid öeldakse iri al muro, al kuracisto. Tegelikkuses kasutatakse sellist üksnes lõppu -N paaegu eranditult kohanimede puhul (eriti linnanimedega).

Lõpp -N koos eessõnadega en, sur ja sub

Suunda näitav lõpp -N esineb enamasti koos eessõnadega en, sur ja sub, mis on kõige tähtsamad lokatiivsed eessõnad. Kui eesõnad en, sur ja sub näitavad lihtsalt asukohta, siis kasutatakse neid ilma lõputa -N. Aga kui tahetakse näidata, et miski liigub sinna kohta, peab väljendit täiendama rollinäitajaga, mis näitab suunda. Teoreetiliselt võiks kasutada ka eessõna al (al en, al sur, al sub), aga praktikas kasutatakse alati N-lõppu:

  • sur la tablo - Laua peal = asukohas laua pealsur la tablon - laua peale = asukoha, laua peal, suunas.
  • sub la granda lito - suure voodi all = asukohas suure voodi allsub la grandan liton - suure voodi alla = asukoha, suure voodi voodialuse, suunas.
  • La hundo kuras en nia domo. - Koer jookseb meie majas.

    Koer on majas ja jookseb seal.

  • La hundo kuras en nian domon. - Koer jookseb meie majja.

    Koer oli väljaspool maja ja jookseb nüüd maja sisemusse.

  • Mi metis ĝin sur vian tablon. - Ma panin selle sinu lauale.

    See oli teises kohas ja ma liigutasin selle lauapinnale.

Muude lokatiivsete eessõnadega peale eessõnade en, sur ja sub sageli ei kasutata lõppu -N, vaid lastakse kontekstil näidata, et jutt on suunast. Aga võidakse ka ikkagi kasutada lõppu -N muude lokatiivsete eessõnade puhul, kui see on selgema arusaamise huvides tarvilik:

  • La hirundo flugis trans la riveron, ĉar trans la rivero sin trovis aliaj hirundoj. - Pääsuke lendas üle jõe, sest ülejõe leidus teisi pääsukesi.
  • La sago iris tra lian koron.La sago plene penetris lian koron. - Mõõk läks läbi ta südame. ≈ Mõõk läbistas täielikult tema südant.

    Kui kasutatakse otsest N-lõppu eessõna tra järel, siis rõhutatakse, et läbi-liikumine läheb sellest kohast täielikult läbi ja jätkab liikumist sellest kohast edasi.

  • La vojo kondukis preter preĝejon. - Tee läks kirikust mööda.

    Kui kasutatakse otsest N-lõppu eessõna preter, järel, siis rõhutatakse, et mööda-liikumine läheb sellest kohast täielikult mööda ja jätkab liikumist sellest kohast eemale.

  • Siajn brakojn ŝi metis ĉirkaŭ mian kolon. - Ta pani oma käed ümber minu kaela.

    Vahetevahel kasutatakse eessõna ĉirkaŭ koos N-lõpuga ka eesmärgiga näidata liikumist kohta, kuhu jõutakse ümber mingi teise koha liikudes: Li kuris ĉirkaŭ la angulon de la domo. (Ta jooksis ümber maja nurga.)

  • Li kuris kontraŭ la muron kaj vundis sin. - Ta jooksis vastu seina ja haavas ennast.

    selleks et näidata, et vastuliikumine jõuab sihtkohta, ja puutub sellega kokku, võidakse kasutada eessõna kontraŭ koos N-lõpuga.

  • Gardu vin, ke vi ne venu plu antaŭ mian vizaĝon. = ...al loko antaŭ mia vizaĝo. ...al antaŭ mia vizaĝo. - Vaata ette, et sa ei tuleks enam mu silma alla. = ..kohta mu silme ees. ...minu silme (näo) juurde.
  • Mi estis en la urbo kaj iris poste ekster ĝin. = ...al ekster ĝi. - Ma olin linnas ja pärast läksin sellest välja.
  • Li iris inter la patron kaj la patrinon. - Ta läks oma isa ja ema vahele.

    Mineku eesmärk oli koht isa ja ema vahel.

  • Morgaŭ mi venos ĉe vin. - Homme tulen sinu juurde.

    Tavaliselt eelistatakse öelda: Morgaŭ mi venos al vi.

Mõmogail juhtumeil on harjumus mitte kasutada suunda näitavat N-lõppu, kune tegelik sihtkoht on juurdemõeldav. See juurdemõeldav väljend saaks N-lõpu, kui see oleks lausesse lisatud:

  • Jakob enfosis ilin sub la kverko. - Jakob mattis need tamme alla.

    Tõeline sihtkoht on maapind: Jakob enfosis ilin en la grundon sub la kverko. (Jakob mattis need maasse tamme alla.)

  • Oni metis antaŭ mi manĝilaron. = Oni metis sur la tablon antaŭ mi manĝilaron. - Minu ette pandi söögiriistad. = Minu ette lauale pandi söögiriistad.

Siiski pole ka viga öelda sub la kverkon (tamme alla) ja antaŭ min (minu ette), sest ka need kohad võivad olla mõistetud nende lausete sihtkohtadena.

Kohta näitavaid eessõnu kasutatakse sageli figuratiivses tähenduses. Miski abstraktne, mittekohaline, väljendatakse nii nagu see oleks koht. Ka siis võib kasutada suunda näitavat N-lõppu, et näidata suunda selle abstraktse suunas, nt: Mi ŝanĝos ilian malĝojon en ĝojon. (Ma muudan tema õnnetuse rõõmuks.)

Mõned eessõnad näitavad iseenesest suunda: al, ĝis, el ja de. Need eessõnad ei näita kunagi asukohta/ positsiooni. Pärast neid pole vaja N-lõppu: al la urbo (linna juurde), ĝis la fino (kuni lõpuni), el la lernejo (koolist), de la komenco (algusest).

N kohamäärsõnade lõpuna

N-lõppu võidakse panna ka E-lõpulistele kohamäärsõnadele ja kohta näitavatele korrelatiividele, et näidata suunda mingi koha suunas:

  • hejme = kodus → hejmen = koju
  • urbe = linnas → urben = linna
  • ekstere = väljaspool midagi → eksteren = väljaspoole millestki
  • tie = selles kohas → tien = sinna kohta, selles suunas
  • kie = mis kohas → kien = kuhu, mis suunas
  • ĉie = kõikjal → ĉien = kõikjale, igas suunas
  • ie = kuskil → ien = kuskile
  • nenie = ei kuskil → nenien = ei kuskile, mitte mingis suunas

Lõpu N teised tähendused

N-määrused ja N-täiendid näitavad enamasti mõõtu, ajahetke või suunda, aga vahel see N-lõpuline lauseliige näitab mingit muud rolli, mispuhul tarvitatakse eessõna:

  • Mi ridas je lia naiveco. = Mi ridas pro lia naiveco. = Mi ridas lian naivecon. - Ma naeran tema naiivsust. = Ma naeran ta naiivsuse üle.
  • Neniam ŝi miros pri/pro sia propra malaltiĝo.Neniam ŝi miros sian propran malaltiĝon. - Ta ei imesta kunagi iseenda madaldumise üle.

Teoreetiliselt võiks alati asendada eessõna lõpuga N, kui tähendus sellest segasemaks ei muutu. Eriti sageli kasutatakse lõppu N eesõna je asemel. Selguse reegel ei lase kasutada lõppu N eemale liikumist näitavate eessõnade de ja el puhul, sest lõpp N iseenesest on just millegi suunas liikumise näitaja. Vahetevahel siiski kohtab selliseid lauseid nagu: Ili eliris la buson. (Nad väljusid bussist.) Sellisel puhul on lõpp N sihitise näitaja: sõna buss on siis tegevuse "väljumine" sihitis. Palju selgem ja seetõttu soovitatav on öelda: Ili eliris el la buso.

Akusatiiv ja pärisnimed

Täielikult esperantopäraseks tehtud pärisnimede korral kasutatakse akusatiivi täiesti eespoolnäidatud moel:

  • Mi vidis Karlon. - Ma nägin Karlo't.
  • Elizabeton mi renkontis hieraŭ en la urbo. - Ma kohtasin eile Elizabeto't.
  • Tokion ni tre ŝatas. - Me armastame väga Tokiot

Mitte esperantopäraseks tehtud pärisnimed võivad esineda ilma nimisõna lõputa -O. Sellist nimede puhul võib ka akusatiivi lõpu -N ära jätta, isegi kui nime roll lauseliikmena nõuaks seda lõppu:

  • Ni renkontis Zminska. - Me kohtasime Zminska't.

    Poola nimi on lauses sihitiseks, aga ilma akusatiivi lõputa -N.

  • Ŝi ludis la Prière d'une vierge. - Ta mängis Prière d'une vierge.

    Prantuskeelne muusikateose nimi on sihitise rollis, aga sellele ei lisata lõppu N.

  • Li admiras Zamenhof. - Ta austab Zamenhof'i.

    Nimi Zamenhof on sihitise rollis, aga sellele ei lisata lõppu N.

Kui nimi saab võtta akusatiivi lõpu N (kui see lõpeb täishäälikuga), siis võib muidugi lisada sellele akusatiivi lõpu N. Võõrnimele võidakse ka lisada nimisõna lõpu -O. Kui kasutatakse O-lõppu, siis tuleb lisada ka N-lõpp, kui lauseliikme roll seda nõuab. Aga võidakse ka lisada tiitel või muu sarnane väljend, mis saab siis N-lõpu.

  • Ĉu vi konas Anna? - Kas sa tunned Anna(t)?

    Nimi Anna on sihitise rollis ilma N-lõputa.

  • Ĉu vi konas Annan? - Kas sa tunned Annat?

    Nimi Anna on sihitise rollis koos N-lõpuga.

  • Ĉu vi konas mian amikinon Anna? - Kas sa tunned minu sõpra Anna(t)?

    Anna on väljendi mian amikinon nimetus ja seetõttu pole tingimata vaja lisada N-lõppu nimele.

  • Li renkontis Vigdís Finnbogadóttir. - Ta kohtas Vigdís Finnbogadóttir'it.

    Islandi nimi Vigdís Finnbogadóttir on sihitise rollis ilma Esperanto lõppudeta.

  • Li renkontis Vigdíson Finnbogadóttir. - Ta kohtas Vigdís Finnbogadóttir'it.

    Eesnimele on lisatud O-lõpp ja N-lõpp. Sageli esperantopärastatakse ainult eesnime või pannakse O-lõpp eesnime esperantopärastamata kujule, aga võimalik järgmine nimi (sageli on selleks perekonnanimi) jäetakse algsele kujule ilma Esperanto lõputa. N-lõppu kasutatakse ainult eesnime puhul. Siiski see pole reegel vaid tava. (Võidakse ka kirjutada Vigdís-on sidekriipsuga.)

  • Li renkontis prezidanton Vigdís Finnbogadóttir. - Ta kohtas presidenti Vigdís Finnbogadóttir'it.
Tagasi üles