Sisu juurde

Esperanto keeles peamine sõnade järjekorra reegel on arusaadavus. Tuleb panna sõnad sellisesse järjekorda, et mõte oleks arusaadav. Erinevad lõpud, eriti akusatiivi lõpp -N, võimaldavad suurt vabadust, aga see vabadus pole absoluutne.

Mitmed määrsõnalised abisõnad peavad selguse huvides üldjuhul asuma vahetult enne seda, millega need seotud on, näiteks ankaŭ, , tre, nur. Ka eitussõna ne peab asuma selle ees, mida ta eitab.

Eessõna peab asuma selle ees, mille lauseliikme rolli ta näitab.

Sidesõna peab asuma selle ees, mida ta seob millegagi.

Abisõna ajn peab asuma selle tabelsõna järel, mille nüanssi ta näitab.

Lauseliikmete järjekord

Tavaline lauseliikmete järjekord järgib järgmist mudelit:

alusöeldissihitisteised lauseliikmed

  • Ili — sidas — sur la sofo.
    Alus — öeldis — kohamäärus
  • La hundo — ĉasas — katon.
    Alus — öeldis — sihitis
  • Karlo — manĝas — rizon — per manĝbastonetoj.
    Alus — öeldis — sihitis — vahendimäärus
  • La virino — estas — arkitekto.
    Alus — öeldis — aluse öeldistäide
  • Ĉiuj — opinias — lin — stranga.
    Alus — öeldis — sihitise öeldistäide

Kui kasutatakse teistsugust sõnade järjekorda, siis ei muutu põhitähendus, vaid luuakse erinevaid rõhuasetusi. Aga öeldise juures ei saa alati vabalt sõnajärge muuta, sest öeldisel pole rollinäitajat. Lausete leono estas besto (tõde) ja besto estas leono (vale, sest on ka teisi loomi) vahel on erinevus. Sellises lauses nagu lernanto fariĝis instruisto on sõnajärg väga oluline, sest lause instruisto fariĝis lernanto on täiesti teine asi. Enamustes tavalistes öeldisega lausetes eemaldab kontekst võimaluse valesti mõista, isegi kui kasutatakse harjumatut sõnajärge. Aga selline lause nagu instruisto lernanto fariĝas on vaevu mõistetav ja seetõttu tuleks sellist lauset vältida.

Ette asetamine

Lauseliiget, mis tavaliselt ei asu lause alguses, võidakse rõhutada sellega, et see pannakse just esimesele kohale:

  • Terure gajaj ŝajnis al ili iliaj propraj ŝercoj. - Kohutavalt lõbusad näisid neile nende isiklikud naljad.

    Tavaline sõnajärg oleks: Iliaj propraj ŝercoj ŝajnis al ili terure gajaj.

  • La sonorilon mi volas kaj devas trovi! - Kella ma tahan ja pean leidma.

    Tavaliselt: Mi volas kaj devas trovi la sonorilon.

Lauseosa, mille peamine sõna on KI-sõna, asub tavaliselt oma pealause või kõrvallause alguses. Selline asukoht pole seega KI-sõnade jaoks eraldi rõhutav. Enne KI-sõna võib siiski asuda eessõna, mis näitab selle lauseliikme rolli.

  • Kion vi volas? - Mida sa tahad?
  • Mi volas tion, kion vi volas. - Ma tahan seda, mida sina tahad?
  • De kio tio ĉi venas, mia filino? - Kust sa tuled, mu tütar?
  • Mi ankaŭ ne scias, per kio oni povas klarigi tiun fakton. - Ma ka ei tea, millega võiks selgitada seda fakti.
  • Ŝi ne sciis, en kiu flanko oni devas serĉi butiketon kun manĝeblaĵoj. - Ta ei teadnud, millisel küljel peaks otsima söögiputkat.

Põhimõtteliselt ka teised sõnad, mis teevad koostööd KI-sõnaga, võivad seista selle ees, aga tavaliselt välditakse seda, et KI-sõna ette pandaks midagi, mis ei ole eessõna:

  • Tuj kiam la suno leviĝis, la cignoj kun Elizo forflugis de la insuleto. - Kohe kui päike tõusis, lendasid luiged koos Elizo'ga saarelt ära.
  • Sume kiom mi ŝuldas? - Kokku kuipalju ma võlgnen?

    Sõna sume võiks panna lauses mõnele teisele kohale.

  • Kune kun kiu vi venis? - Koos kellega sa tulid?

    Tavaliselt jäetakse kune lihtsalt ära.

Sidesõnad kaj, ja sed võivad ilma raskusteta asuda KI-sõna ees, sest sellised sõnad ei kuulu järgneva lauseosa juurde, vaid ainult seovad seda eelnevaga: Dum la trarigardado mi trovis diversajn esprimojn, kiuj siatempe ŝajnis al mi bonaj, sed kiuj nun al mi ne plaĉas kaj kiujn mi volonte ŝanĝus.

Mõnikord võidakse asetada lauseosa, mis tegelikult kuulub kõrvallausesse, terve lause algusesse. See loob väga tugeva rõhutuse just harjumatu sõnajärje abil:

  • Tiun laboron mi diris, ke mi faros. = Mi diris, ke mi faros tiun laboron. - Seda tööd ma ütlesin, et ma teen. = Ma ütlesin, et ma teen seda tööd.

    Lauseosa tiun laboron on öeldise faros sihitis ja kuulub täielikult ke-kõrvallausesse. Rõhutamiseks asub see terve lause alguses.

  • En salono Zamenhof mi pensas, ke okazas nun la solena inaŭguro. = Mi pensas, ke okazas nun en salono Zamenhof la solena inaŭguro. - Zamenhofi saalis, ma arvan, et toimub nüüd pidulik avamine. = Ma arvan, et pidulik avamine toimub nüüd Zamenhofi saalis.

    Kohamäärus ei näita mõtlemise/arvamise kohta, sest see kuulub tegelikult kõrvallause juurde.

Sageli võib tekkida segadus, millise lauseosa juurde tegelikult kuuluvad ette tõstetud sõnad. Võib tunduda, et need kuuluvad pealause tegusõna juurde, sest need on sellele ju lähemal. Kui lauseliige, mida soovitakse rõhutada, on oma kõrvallauses aluse rollis, siis ei või seda ära liigutada oma kohalt, sest alus peab oma öeldise juurde jääma. Seega pole võimalik: Tiu laboro mi pensas, ke estas malfacila. Tuleb öelda: Mi pensas, ke tiu laboro estas malfacila.

Mõnikord, kui tähendus võimaldab, võidakse rõhutada kõrvallause lauseliiget ette asetatud pri-määruse abil. Seda lauseosa, mida soovitakse rõhutada, jäetakse asendama tema algupärasesse asukohta kas asesõna või tabelsõna ja terve lause alguses esitatakse seda pri-määruse kujul. Rõhutatud asi ilmub niisiis kahel korral, üks kord pri-määrusena pealauses ja teine kord asesõnaga oma tegelikus lauseliikme rollis kõrvallauses.

  • Pri tiu laboro mi diris, ke mi faros ĝin. = Mi diris, ke mi faros tiun laboron. - Selle töö kohta ma ütlesin, et ma teen seda. = Ma ütlesin, et ma teen seda tööd.
  • Pri tiu laboro mi pensas, ke ĝi estas malfacila. - Selle töö kohta ma arvan, et see on lihtne.
  • Pri talento mi neniam aŭdis, ke vi ian havas. = Mi neniam aŭdis, ke vi havas ian talenton. - Ande kohta ma pole kunagi kuulnud, et sul mingisugust oleks. = Ma pole kunagi kuulnud, et sul mingit annet oleks.

Mõnikord, kui on vaja asetada KI-sõna lause algusess, aga see KI-sõna kuulub tegelikult kõrvalllausesse, võib tulemus olla väga raskesti mõistetav. Õnneks esineb selliseid probleeme praktikas väga harva:

  • Vi konsilas, ke ni respondu ion al ĉi tiu popolo.Kion vi konsilas, ke ni respondu al ĉi tiu popolo? - Sa soovitad, et me vastaksime midagi sellele rahvale. → Mida sa soovitad, et me sellele rahvale vastaksime?

    Kion on öeldise respondu sihitis, kuigi see seisab lähemal sõnale konsilas. Lause kõlab siiski väga loomulikult, sest kion võiks olla seotud ka pealause tegusõnaga konsilas.

  • Petro diris, ke lia amiko nomiĝas Karlo.Kiel Petro diris, ke lia amiko nomiĝas? - Petro ütles, et tema sõbra nimi on Karlo. → Kuidas Petro ütles, et tema sõbra nimi on?

    Siin on oht, et arvatakse, et kiel on seotud sõnaga diris, mis annaks väga kummalise tähenduse. Arusaadavam alternatiiv oleks selline: Kiel laŭ Petro nomiĝas lia amiko?

  • Vi volas, ke mi vendu ion al vi.Kion vi volas, ke mi vendu al vi? - Sa soovid, et ma müüks sulle midagi. → Mida sa soovid, et ma sulle müüks?

    Lihtsam (aga mitte täiesti samatähenduslik) on: Kion mi vendu al vi?

Täiesti tuleks vältida selliseid lauseid, kui kõrvallause ise on küsimus. sest siis muutuks konstruktsioon liiga keeruliseks: Ŝi demandis, ĉu mi ŝatas muzikon.Kion ŝi demandis, ĉu mi ŝatas? Tuleb öelda Kion ŝi demandis? kuigi see on vähem täpne või kasutada pri-lahendust mis on näidatud siinsamas järgmistes näidetes.

Sama probleem on siduvate (mitteküsivate) KI-sõnadega. Ka selliseid KI-sõnu pannakse kõrvallause algusesse. Kui siduv KI-sõna tõesti kuulub kõrvallause kõrvallausesse, võib tekkida segadus:

  • Vi asertis, ke vi vidis homon.La homo, kiun vi asertis, ke vi vidis, estas jam delonge mortinta. - Sa väitsid, et nägid inimest. → Inimene, keda sa väitsid, et sa nägid, on juba ammu surnud.

    Sellist lauset tuleks vältida, sest abisõna kiun näib olevat tegusõna asertis sihitis, kuigi see on tegelikult tegusõna vidis sihitis. (Siin on võimalik välja keerutada nii La homo, kiun vi asertis esti vidinta... (Inimene, keda sa väitsid näinud olevat...))

Sageli saab välja keerutada ette asetatud pri-määruse abil. KI-asi jäetakse omale kohale asesõna vormis ja kasutatakse pri-määrust kui küsimuse väljendit või kui sidendit:

  • Ŝi demandis, ĉu mi ŝatas muzikon.Pri kio ŝi demandis, ĉu mi ŝatas ĝin? - Ta küsis, kas mulle meeldib muusika. → Mille kohta ta küsis, kas see mulle meeldib?
  • Vi asertis, ke vi vidis homon.La homo, pri kiu vi asertis, ke vi vidis lin, estas jam delonge mortinta. - Sa väitsid, et nägid inimest. → Inimene, kelle kohta sa väitsid, et sa teda nägid, on juba ammu surnud.

Kui KI-asi on aluse rollis, siis ei või seda oma kohalt kõrvalllauses ära liigutada. Tegusõna alus peab jääma lauses oma kohale: Karlo diris, ke lia frato edziĝis.Kiu Karlo diris, ke edziĝis? Diris näib omavat kahte alust samal ajal kui edziĝis näib alust üldse mitte omavat. Kasuta pri-lahendust: Pri kiu Karlo diris, ke li edziĝis?

Tagasi üles