Mõningaid keelelisi elemente, mida tavaliselt afiksiteks e. liideteks ei nimetata, kasutatakse sõnade loomisel siiski erilisel viisil ja vastavalt erireeglitele. Peaaegu alati räägime sõnade koostamisest vastavalt keerukate sõnade ja fraaside moodustamise tavapärastele põhimõtetele, kuid koos mõne lisafunktsiooniga. Selliseid elemente võib nimetada afiksiteks. Teisi elemente esineb liitkonstruktsioonides nii sageli, et need tunduvad olevat ka afiksid, kuigi tegelikult järgivad nad täielikult tavapäraseid sõnamoodustusreegleid. Selliseid elemente võib nimetada ka afiksiteks.

Liidetavad sõnatüved ja kombinatsioonid

Siin on mõned näited sõnatüvedest, mida sageli kasutatakse liidetena.

FIN

Sõna FIN kasutatakse sageli nagu eesliidet, et näidata toimingu lõpuleviimist eesliite el asemel: finkanti, finfari, finmanĝi.

HAV, PLEN, RIĈ

Sõnatüved HAV, PLEN ja RIĈ on kasutusel järelliidetena, et täpsustada omadussõna tähendust: barba → barbhava, trua → truhava, manka → mankohava, ama → amoplena, brua → bruoplena, flora → florplena, fuma → fumoplena, ora → ororiĉa, herba → herbriĉa, senta → sentriĉa.

KELK

Eesliiteline KELK näitab mitmekordistamist mingi määramata arvuga aga mitte suurel arvuga (rohkem kui üks): kelkdek = (mõnikümmend) "mõned kümned", kelkcent = (mõnisada) "mõned sajad", kelkmil = (mõnituhat) "mõned tuhanded". Pane tähele rõhku: kElkcent, kElkmil. KELK ei ole abisõna, vaid sõnatüvi. Seepärast ei saa neid sõnu lahku kirjutada. Ära kirjuta kelk dek, kelk mil, vaid kelkdek, kelkmil. Alati saab selle asemel öelda ja kirjutada: kelkaj dekoj, kelkaj miloj k.t.p.

Järelliiteline KELK näitab mingi määramata arvu lisamist (rohkem kui üks): dekkelke = "kümme ja mõned", tridekkelk-jara = "kolmekümne ja mõne aastane".

Vahel võib näha eesliitelise KELK kasutamist tähenduses "ligikaudu/ umbes": kelkmil = "umbes tuhat". See on vastuolus eespool näidatud Zamenhofi kasutusviisiga ja on ebasoovitav.

KELK on kasutusel eeliiteliselt ka tabelsõnade algusosaga I puhul, et näidata määramatust: kelkiuj = "kelkaj, iuj", kelkiom = "kelke, iom". Mõnikord kasutatav vorm kelkiu (ilma mitmuse lõputa J) on vastuoluline. Iu näitab täpselt ühte indiviidi, samas kui KELK näitab rohkem kui ühte.

ON-sõnad

Liited, millel on järelliide ON on sageli kasutusel eesliitena: duonhoro = "duona horo, duono de horo", kvaronlitro = "kvarona litro, kvarono de litro", milonmilimetro = "milona milimetro, milono de milimetro", trionparto = "triona parto". On võimalik selle asemel luua ka tavalisi kombinatsioone, näiteks: horkvarono (= "kvarono de horo"): Pasis certe horkvarono, antaŭ ol la floreto povis denove rekonsciiĝi. Aga sellised vormid nagu horkvarono on siiski väga haruldased.

Eesliiteline DUON annab mõnikord spetsiifilise tähenduse: "proksimume duone, nekomplete, preskaŭ": duonnuda = "preskaŭ nuda", duonkuirita = "ne komplete kuirita".

Sugulust tähistavate sõnade puhul on eesliitel DUON kaks eritähendust. See näitab siin sugulust ainult ühe vanema kaudu ja ka lapsevanemaks olemist, mis on tekkinud uuesti abiellumise teel: duonfrato = (poolvend) 1. frato kun kiu oni havas nur unu el la gepatroj komuna, 2. filo de duonpatr(in)o; duonfilo = abikaasa laps; duonpatro = ema uus abikaasa; duonpatrino = isa uus abikaasa.

VIC

VIC kasutatakse eesliitena, et tähistada asja või isikut, kes asendab või võib asendada midagi või kedagi: vicprezidanto = "asepresident", vicdirektoro = "asedirektor", vicrado = "varuratas".

Sõnatüve VIC-i saab kasutada eesliitena, et näidata uuesti abiellumisest tekkinud peresuhet: vicpatro, vicfilo, vicfrato. DUON-sõnadega, millel võivad olla mõlemad sugulussuhte tähendused, tuleks eelistada VIC-i kasutamist uuesti abiellumise suguluse näitamiseks ja DUON-i ainult tegelike sugulussidemete puhul.

VIR

Sõna VIR eesliitena kasutatakse meessoo määratlemiseks. Võrdle järelliitega IN. Seega saab VIR-i kasutada ainult selle kontekstis, kui viidatakse soole ja ainult sõnades, millel pole sugu.

VIR-i kasutatakse tihti eesliitena loomasõnades: virĉevalo, virkato, virbovo, virhundido, virbesto.

VIR -i saab kasutada ka eesliitena inimsõnades: virhomo, virprezidanto, virsekretario. Kuid inimeste sõnades eelistatakse tavaliselt kasutada VIR-i omadussõnana: vira homo, vira prezidanto, vira sekretario.

Väga sageli aga loobutakse VIR -ist, isegi kui tegemist on isase looma või inimesega.

Sõna viro (mees) tähendab alati "täiskasvanud meest", samas kui eesliide "VIR" tähistab ainult meessugu (mitte "inimkonda" ega täiskasvanud). Sõna vira (mehine, mehelik) näitab mõnikord meessugu ja mõnikord näitab, et midagi on inimlik või täiskasvanu, olenevalt kontekstist.

Kaassõnade kasutamine liidetena

Sõnad, mille eesliide on kaassõna on kõige sagedamini fraasisõnad. Kaassõna kasutatakse sõna eesliitena, millele see lauses viitab:

Eesliitena käituv eessõna võib ka olla täpsustav eesosa kombinatsioonis. Sellises sõnas ei ole eessõna üldse mitte järgneva sõnaosa rollinäitaja, vaid näitab seost millegi muuga:

Kui kasutatakse selliseid sõnu lauses, siis eesliitena käituv eessõna võib sageli korduda ka enne seda sõna, millega see seotud on: Li eliris el la dormoĉambro kaj eniris en la manĝoĉambron. Aga sageli ei korrata sedasama eessõna vaid kasutatakse hoopis mõnda teist eessõna: Ĝi parolas nur pri tiaj instruoj, kiuj ne kontraŭparolas al la scienco. Kasutatakse eessõna al selle asemel, et korrata eessõna kontraŭ. See, millega on seotud eesliitena käituv eessõna võib olla ka lauses selle tegusõna sihitiseks: La belan Saran li jam kelkfoje ĉirkaŭiris. = Ĉirkaŭ la bela Sara li jam kelkfoje (ĉirkaŭ)iris. Aga sageli on sellise tegusõna sihitiseks hoopis teine sõna ilma otsese seoseta eesliitena käituva eessõnaga: Alportu al mi metron da nigra drapo.

El

Eessõna el võib olla täiesti tavaline eesliitena käituv eessõna kombinatsioonides ja fraasisõnades näiteks: eliri (kombinatsioon) = "iri el io", elbati (kombinatsioon) = "bati ion el io", el (la) lito → ellitiĝi (fraasisõna) = "leviĝi el (la) lito".

Aga eesliiteline el on kombinatsioonides kasutusel ka erilises tähenduses "komplete, ĝisfine, ĝisprete, ĝis rezulto, ĝis difekto, ĝis malapero" (täiesti, lõpuni, kuni valmissaamiseni, kuni tulemuseni, kuni rikkeni, kuni kadumiseni):

Mõned selliselt moodustatud el-sõnad on saanud erilise (ülekantud) tähenduse:

Kui on oht, et tekib segadus eessõna el oma tähenduse ja selle erilise "ära, lõpuni" tähenduse vahel, siis tuleks kasutada mõnda muud sellessamas tähenduses "ĝisfine". Nii kasutatakse näiteks tra, for, SAT, ja FIN. Siiski tuleb alati tähele panna, et kasutatav sõnajuur või abisõna sobiks tähenduselt, näiteks: trabori, trakuri, forkaŝi, satmanĝi, finkanti, finfari, finmanĝi jne. Seda sama mõtet võidakse edasi anda mitme sõnaga, mis on sageli kõige parem lahendus: legi ĝisfine, kuri tra la tuta urbo, manĝi ĝis sateco, kanti ĝis la fino, kanti la tutan kanton jne.

Pri

Fraasisõnades (lõppudega -A või -E) on eesliiteline eessõna pri kasutatud tavalisel moel, näiteks: pri amo → priama = "tia, ke ĝi temas pri amo", pri nutro → prinutra = "tia, ke ĝi temas pri nutr(ad)o".

Kombinatsioonides loob eesliiteline eessõna pri sihilisi tegusõnu. See kas muudab sihitu tegusõna sihiliseks või muudab ühe sihilise tegusõna teiseks sihiliseks tegusõnaks. Tavaliselt on sellisel pri-tegusõnal esialgne pri-määrus uueks sihitiseks:

Mõnedel puhkudel on sellisel pri-tegusõnal sihitis, mis algselt ei olnud pri-määrus, vaid näiteks de-määrus või al-määrus. Sellistes tegusõnades kaotab pri oma algse tähenduse ja on kasutusel vaid lauseliikmete rollide muutmiseks. Pri on nii kasutatud ainult mõnedes traditsioonilistes tegusõnades:

Mõnedel puhkudel annab eesliiteline eessõna pri ainult tegusõnale uue tähenduse, millel on mingisugune suhe algse tähendusega:

Sellises kasutuses sarnaneb pri umbmäärasele järelliitele UM.

Teised liitsõnad

Lisaks kaassõnadele kasutatakse eesliidetena ka paljusid teisi sõnu. Siin on vaid mõned olulised näited sellisest kasutamisest.

Ĉi

Sõna ĉi , mis näitab asukohta või lähedust, kasutatakse sageli eesliitena A- või E-lõpuga fraasisõnades. Tavaliselt kasutatakse selguse huvides sidekriipsu pärast ĉi.

Pange tähele, et ĉi on sõltumatu sõna järgmistes sõnapaarides: tiu ĉi, ĉi tiu, tie ĉi, ĉi tie jne. Ärge kasutage neis sidekriipsu.

Fi

Hüüdsõna fi kasutatakse sageli eesliitena tähendusega "ebameeldiv, vastik". fi eesliite kasutamine näitab sõna, millele fi on lisatud, subjektiivset nördimust või moraalset hukkamõistu:

Eesliide fi ja järelliide AĈ on sarnased. Fi on subjektiivsem. See näitab nördimust või vastumeelsust. AĈ on objektiivsem. See näitab sobimatust ja halba kvaliteeti.

For

Abisõna for, mida kasutatakse asukoha ja liikumise näitamiseks, kasutatakse sageli eesliitena koos tegevussõnadega: foriri, foriro, forkuri, forkurado, forfali, forĵeti, forŝiri, forpermesi, fortimigi, forargumenti, forbuĉi, fordormi, foresti, foresto. Neid kombinatsioone kasutatakse sageli tavalises kõnes. Sageli kasutatakse sarnaselt ka abisõna De: forŝiri ≈ deŝiri, forpreni ≈ depreni, fortranĉi ≈ detranĉi. Kuid for annab tugevama tähenduse.

Mem

Eesliitel mem on kaks erinevat tähendust: 1. "ilma kellegi abita": memvole, memlerninto, memdisciplino, memstara, memkompreneble. 2. "iseendale, enese, enda": memestimo, memamo, memdefendo, memmortigo, memportreto, memofero. Kui mõtlete "iseennast", saate eesliitena kasutada ka elementi sin.

ne kasutamine eesliitena näitab puudumist, millegi puudumist (näiteks kvaliteeti): neĝentila (ebaviisakas), nelonge (mitte kaua), nefermita (suletud), nematura (ebaküps), nelerta (oskamatu), nekomprenebla (arusaamatu ), nelegeble (loetamatu), nekredebla (uskumatu), nejudo (mittejuut) = "inimene, kes pole juut", ne-Kopenhagano = "inimene, kes ei ela Kopenhaagenis".

Sin

Asesõna si (ise) kasutatakse sageli eesliite mem asemel „enese” tähenduses: sinfido, sindefendo, singarda, sindona.

Sin saab iseseisva sõnana kasutada ainult kolmandas isikus. Kuid sin saab eesliitena kasutada ka esimese ja teise isiku puhul: Kontraŭ s-ro K. mi estos singarda. = Mi gardos min kontraŭ s-ro K.

Sin-sõnad, mis käituvad lühikeste fraasisõnadena ja tulenevad lühikesest tegevusnime väljendist: sin defendi → [sin defendi]-(tegevus)-O → sindefendo = "enesekaitse, enda kaitsmise tegevus"

Sellisel sin-sõnal võib olla igasugune lõpp välja arvatud tegusõnalõpud: sinfido, sinfida, sinfide. Kui on soov kasutada tegusõnalõppu, siis tuleb tagasi minna esialgse fraasi juurde, kus sin on omaette sõna. Kui asesõna sin pole seotud kolmanda isikuga, siis tuleb sellisel puhul muuta ka isikuliseks asesõnaks min, nin või vin vastavalt tähendusele:

Sellistes sõnades säilib enesekohase asesõna sin lõpp -N. Tavaliselt N-lõpud (samuti nagu J-lõpud) jäävad välja kokkuliidetud sõnades.