Partitsiibid ehk kesksõnad on sõnad, mis esitlevad tegu või staatust nagu selle tegusõna aluse või sihitise omadust. Esperanto keeles on kuus kesksõna lõppu, kolm aktiivset: ANT, INT, ONT ja kolm passiivset: AT, IT, OT.

Kesksõnad omadussõnadena

Aktiivne kesksõna esitab tegu või seisundit nagu selle tegusõna aluse omadust või kirjeldust:

Passiivne kesksõna esitab tegu või staatust nagu selle tegusõna sihitise omadust:

Passiivsed kesksõnad on võimalikud ainult tegevustel, millel võib olla sihitis. Pole võimalik öelda näiteks okazata, sest tegusõnal okazi (toimuma) pole kunagi sihitist. Kõik tegusõnad järelliitega -IĜ on sihitud. Seepärast pole kunagi võimalikud kesksõnad lõppudega ...iĝata, ...iĝita kaj ...iĝota

Täishäälikud kesksõnade lõppudes on needsamad mis tegusõnade lõppudes -AS, -IS ja -OS. Ka tähendused on sarnased, aga mitte täitsa samad. Tegusõna lõpp -AS näitab peamiselt tegevuse praegust toimumist, samas kui kesksõnade lõpud -ANT ja -AT näitavad tegevuse kestmist või kordumist. Tegusõna lõpp -IS näitab, et tegevus toimus enne praegust hetke, samas kui kesksõnade lõpud -INT ja -IT näitavad, et tegevus toimus enne teist tegevust. Tegusõna lõpp -OS näitab aega pärast praegust aega, samas kui kesksõnade lõpud -ONT ja -OT näitavad seisundit enne tegevuse algust, sageli nüansiga, et planeeritakse tegevust teha, et plaanitakse seda või et see peatselt toimub:

Märkus: Mõned eksperimenteerivad kesksõnadega, mis vastaksid tegusõnade lõpule -US, UNT ja UT: skribunta viro = "mees, kes kirjutaks", skributa letero = "Kiri, mida kirjutatuks". Aga need partitsiibid ei kuulu ametlikku Esperanto keelde. Kui neid kasutatakse, ei ole tähendus sageli hästi mõistetud. Ainult naljatlev kasutus on nende puhul võib olla sallitav.

Kesksõnad määrsõnadena

Kesksõna koos määrsõna lõpuga -E näitab lisategevust, millel on suhe lause alusega. Selle asemel, et öelda kaks lauset, üks kummagi tegevuse jaoks, öeldakse ühe lausega:

Sellised kokku pandud laused on tavalisemad kirjalikus keeles. Need esitlevad keerulist suhet mitmete asjade vahel väga tihedal ja veidi keerulisel moel. Kõnekeel väljendab selliseid asju rohkemate sõnadega.

Seda tüüpi lausetes määrsõnaline kesksõna peab olema sisuliselt öeldise aluse kirjeldus:

Seega pole õige ütelda: Promenante sur la strato venis subite ideo al mi en la kapon. Öeldise venis (tuli) aluseks on sõna ideo (idee). Nii tähendaks selline lause, et idee jalutas tänaval, mis tõenäoliselt ei olnud soovitud tähendus. Tuleb öelda: Promenante sur la strato mi subite ekhavis ideon en la kapon. Või: Kiam mi promenis sur la strato, venis subite ideo al mi en la kapon. (Kui ma jalutasin tänaval, tuli äkitselt idee mulle pähe.)

Kesksõnad nimisõnadena

Aktiivne kesksõna lõpuga -O näitab tegevuse või seisundi mõttelist alust. Aktiivne kesksõna lõpuga -O näitab tegevuse või seisundi sihitist. Erilise reegli järgi näitab O-kesksõna isikut:

Pole vaja lisada järelliidet -UL, sest O-kesksõna näitab juba niigi isikut.

Kui jutt on mitte isikust, vaid hoopis asjast, tuleb lisada järelliide -AĴ: skribitaĵo, legataĵo, plenumitaĵo, plaĉantaĵo. Aga, kui on lisatud liide -AĴ, siis on sageli kesksõna lõpp üleliigne. Tavaliselt piisab skribaĵo (kirjutis), legaĵo (loetav), plenumaĵo (täidetav), plaĉaĵo (meeldiv).

Mõnikord näitab O-kesksõna siiski ebaisikulist asja, mis täidab funktsiooni, eriti matemaatikas jms:

Nimisõnast, mis näitab isikut, saab tavaliselt teha omadussõna, mis tähendab "selle isikuga seotud". See pole võimalik nimisõnaliste kesksõnadega, sest A-kesksõnal on teine tähendus:

Märkus: Sõna Esperanto (suure tähega) on algselt olnud kesksõna tähendusega "esperanta persono" (lootev isik), aga nüüd on see keele nimi ja enam ei käsitleta seda kui kesksõna. Seega võib moodustada omadussõna Esperanta = " Esperanto keelele omane". Sõna esperanto (väikese tähega) on ikkagi endiselt O-kesksõna ja see tähendab edasi "esperanta persono" (lootev isik).

Tegusõnade liitvormid

Abitegusõna esti (olema) ja erinevate kesksõnade abil saab väljendada väga täpselt erinevaid viisi, aja, vältuse jpm. nüansse. Tegusõnade lihtvormid lõppudega -AS, -IS, -OS, -US ja -U on üldiselt eelistatumad, aga juhtumeil, kui on vaja detailselt esitada tegu, võidakse kasutada liitvorme. Põhimõtteliselt on võimalik kombineerida kõiki tegusõna esti vorme (esti, estas, estis, estos, estu, estus) koos kõigi kuue kesksõna vormiga. See annab 36 võimalikku tegusõna liitvormi. Mõned neist vormidest pole siiski praktikas peaaegu üldse kasutusel, sest need väljendavad liiga kummalisi või liiga spetsiifilisi nüansse. Teised näitavad nüansse, mis on ju vajalikud, aga mille jaoks sageli leidub teisi ja mugavamaid väljendusvõimalusi. Siinkohal järgnevad vaid mõned näited:

Tegusõnade liitvorme lõpuga -ANT on väga harva vajadus kasutada. Need näitavad rõhutatult, et miski on kestev, sellal kui midagi muud toimub. Tavaliselt piisab tegusõnade lihtvormidest. Vajadusel võidakse kasutada sõnu (ĝuste) tiam (just siis) selleks, et rõhutada samaaegsust. Tegusõnade liitvorme lõpuga -INT on sagedamini vaja. Need võivad olla kasulikud selleks, et näidata, et tegevus toimus enne teist tegevust. Sageli näitab seda kontekst piisavalt hästi. Vajadusel sobivad sellised väljendid nagu jam (juba), antaŭe (enne), ĵus (just), post kiam (pärast seda) või antaŭ ol (enne kui). Tegusõnade liitvormid lõpuga -ONT on kasulikud selleks, et näidata peatset või plaanitavat tegu. Ka sõna baldaŭ (varsti) ja erinevad tegusõnad võivad seda näidata ja sageli palju selgemalt.

Tegusõnade liitvormid lõpuga -IT on veidi erinevad liitvormidest lõpuga -INT. Tegusõna liitvorm lõpuga -INT näitab alati tegevust, mis toimus enne teist tegevust. Tegusõna liitvorm lõpuga -IT näitab tegevuse täideviimist või tegevust, mis andis tulemuse. IT-vorm võib ju ka näidata aega, mis on teisest varasem, aga sageli pole see nii:

Mõnikord võib tekkida valestimõistmist, kas IT-vorm näitab varasema aja tegevust, või tegevust, mis on lõpetatud. Sel puhul tuleks aidata ennast lisaväljenditega, mis näitavad selgelt aega. Praktikas pole enamasti selliseid selgitusi vaja: Kiam via domo estis konstruata, mia domo estis jam longe konstruita. (Kui sinu maja ehitati, oli minu maja juba ammu valmis ehitatud.) Estis konstruita on varasem tegevusest estis konstruata. Antaŭe ni iradis en la lernejon kaj iom lernis, kaj poste ni estis konfirmitaj. (Enne me käisime koolis ja õppisime midagi, ja pärast saime konfirmeeritud.) Estis konfirmitaj on hilisem tegevustest iradis ja lernis.

Mõnikord, selle asemel, et kasutada liitvorme esti + kesksõna, võidakse teha kesksõna tegusõnaks, samamoodi nagu sageli omadussõnad muudetakse tegusõnadeks: estas leganta → legantas, estis legonta → legontis, estus leginta → legintus, estas legata → legatas, estos legita → legitos jms.

Sellised vormid on täiesti loogilised ja reeglipärased, aga kahjuks praktikas raskesti mõistetavad. Sõna nagu legintos sisaldaks justkui liiga palju informatsiooni liiga kompaktsel kujul. Tavalised tegusõna liitvormid abisõnaga esti on sobivamad neil harvadel juhtudel, kui ei saa kasutada tavalisi tegusõnade lihtvorme (legis, legos jne.).

Aga mõned lühendatud vormid on ka praktikas kasutusel. Eriti INTUS-vormid on populaarsed. Lihtne US-vorm on täiesti ajatu, aga paljud siiski tunnetavad seda kui olevikku ja kasutavad alati INTUS-vormi kui on juttu minevikust: Se mi sciintus tion, mi agintus alie. = Se mi estus sciinta tion, mi estus aginta alie. Võiks öelda lihtsalt: Se mi (tiam antaŭe) scius tion, mi (tiam) agus alie.

Ka ATAS-vormid on päris sagedased: Bezonatas novaj fortoj en nia organizo. = Estas bezonataj... (Meie organisatsioonis vajatakse uusi jõude.) Serĉatas nova redaktisto por la revuo. = Estas serĉata... (Otsitakse ajakirjale uut toimetajat.)

Passiiv

Sihilise tegusõnaga laused võib ümber sõnastada aktiivsest (tavaline lause) passiivseks. Passiiv on nagu pahupidipööratud viis tegevuse esitamiseks. Kui lause muudetakse passiivseks, toimub kolm muutust:

• Sihitis muutub aluseks (ja kaotab oma lõpu -N).
• Öeldis muutub liitvormiks: esti + pasiivne kesksõna.
• Aktiivse lause alus kas kaob või muutub de-määruseks.

La knabino vidas la domon. - Tüdruk näeb maja.

• la domon → la domo
• vidas → estas vidata
• la knabino → de la knabino

→ La domo estas vidata de la knabino. - Maja on nähtud tüdruku poolt.

Li batis sian hundon per bastono. - Ta lõi oma koera kepiga.

• sian hundon → lia hundo
• batis → estis batata
• li võib ära kaduda.

→ Lia hundo estis batata per bastono. - Tema koera oli löödud kepiga.

Passiivi kasutatakse selleks, et viia tähelepanu aktiivse lause aluselt tegevusele. Ka varasem sihitis (uus alus) saab rohkem tähelepanu. Sageli kasutatakse passiivi, kui räägitakse väga üldisest asjast, kui vaevu üldse eksisteerib aktiivne alus.

Kui tahetakse säilitada passiivses lauses aktiivse lause alust, tuleb kasutada eessõna de: Ĝi estis trovita de mia frato. = Mia frato trovis ĝin. La piano estas ludata de vera majstro. = Vera majstro ludas la pianon. Eessõnal de on mitmeid tähendusi, aga passiivse kesksõna puhul eessõna de näitab alati tegijat. Kui ikkagi on valesti arusaamise risk, siis võib kasutada väljendit fare de: Ĝi estis forprenita fare de mi. = Mi forprenis ĝin.

Kui passiivse lause alus on kõrvallause, infinitiiv või hulgamäärsõna (või hulka tähistav abisõna), siis passiivne kesksõna peab saama lõpu -E: Oni interkonsentis, ke mi faru tion. → Estis interkonsentite, ke mi faru tion. Oni ordonis al mi fari tion. → Al mi estis ordonite fari tion. Oni atribuis multe (= multon) al tiu rakonto. → Multe estis atribuite al tiu rakonto. Mõnikord esineb sihiline tegusõna lauses ilma sihitiseta. Kui selline lause pannakse passiivi, on tulemus ilma aluseta passiivne lause. Ka sel puhul peab kesksõnal olema lõpp -E: Oni parolis pri tio. → Pri tio estis parolate.

Passiiv - kesksõna valik

Kesksõna valik sõltub sellest, mida tahetakse väljendada. AT-keskõna tuleb valida siis, kui on huvi tegevuse jätkumise või kui on juttu tegevuse kordumisest. IT-kesksõna tuleb valida siis, kui tegevuse täideviimine või tulemus on tähtsam. OT-kesksõna tuleb valida siis, kui jutt on seisundist enne tegevust.

AT

Kestus või kordumine

IT

täitumine või tulemus

OT

seisund enne tegevust

Kui on kõhklus, kas kasutada AT või IT, siis võib kasutada lisatavaid väljendeid, et saada aru, milline nüanss sobib kõige paremini:

Kui saab lisada väljendi iom post iom,plu kaj plu või ree kaj ree ilma, et tähendus täiesti muutuks, siis sobib AT, sest iom post iom ja plu kaj plu rõhutavad kestust ja ree kaj ree väljendab kordumist.

Kui võiks lisada definitive ilma mõtet kaotamata, siis sobib IT, sest definitive rõhutab täitumist või tulemuse saavutamist.

Mõnedel tegusõnadel on kaks erinevat tähendust ja kesksõna valik sõltub sellest, millist tähendust silmas peetakse. Klassikaline näide on tegusõna okupi, mis võib tähendada kas "oma valdusesse võtma" või "oma valduses hoidma". Võtmine on tavaliselt hetkeline tegevus ja seetõttu on tähtis tulemus. Hoidmine on samas pikaajalisem tegevus ja seetõttu on tähelepanu all kestus. Pärast võtmist järgneb hoidmine ja enne hoidmist toimus võtmine. Seepärast tegusõna okupi puhul on võimalik kasutada AT-kesksõna või IT-kesksõna ilma praktilise tähenduse erinevuseta: Mi estas tre okupata de mia laboro. (Ma olen väga hõivatud oma tööga.) = Mia laboro nun "tenas min" (plu kaj plu), ĉar ĝi antaŭe "prenis min". (Minu töö "hoiab" mind, sest see "võttis mind" juba varem.) Mi estas tre okupita de mia laboro. (Ma olen väga hõivatud oma tööga.) = Mia laboro (definitive) "prenis min", kaj tial ĝi nun "tenas min". (Minu töö (kindlasti) "võttis mind" ja seetõttu "hoiab mind".) Teine näide on tegusõna "kovri": Li kovris la plankon per tapiŝo. (Ta kattis põranda vaibaga.) → La planko estis kovrita (de li) per tapiŝo. (Põrand oli tema poolt kaetud vaibaga.) Siin on jutt tegevuse "meti sur plankon" kindlast tulemusest. Tapiŝo kovris la plankon. (Vaip kattis põrandat.) → La planko estis kovrata de tapiŝo. (Põrand oli tema poolt kaetud vaibaga.) Siin on juttu tegevuse "kuŝi sur planko" jätkumisest. Kõige sagedamini kasutatakse tegusõnadest okupi ja kovri IT-kesksõna, aga valik on vaba sõltuvalt ideest, mida tahetakse väljendada.

Mõnikord eelistatakse AT-kesksõna siis, kui tegevus on ainult teoreetiline võimalus, mis tingimata ei pruugi realieeruda või kui tegevust eitatakse või kui kontekst mingil moel eemaldab täitumise võimaluse: Ŝi estis nun en tia aĝo, ke ŝi devis esti konfirmata. (Ta oli nüüd sellises eas, et pidi leeri minema.) Jutt on leeris käimise kohustusest. Kas konfirmatsioon ka aset leidis, veel ei teata. Ili volas, ke tia aŭ alia ŝanĝo estu farata jam nun. (Nad tahavad, et see või teine muutus saaks tehtud juba nüüd.) Kas muutused ka täide viiakse, ei teata. La unueco de Esperanto neniam estos rompata. (Esperanto ühtsust ei murta kunagi.) Murdmine ei saa kunagi teoks. Eĉ vulpo plej ruza fine estas kaptata. (Isegi kõige kavalam rebane on lõpuks kinni püütav.) Jutt on igal ajal kehtivast põhimõttest. Seepärast on kestmise idee tähtsam kui täitumise idee. Aga neis lauseis saab kasutada ka IT-kesksõna vormi. Kasutus sõltub nüansist, mida soovitakse väljendada.

Korduvate tegevuste korral kasutatakse tavaliselt AT, sest peatähelepanu on kordumisel, aga mõnikord võidakse ka ühekordse kordumise täitumist rõhutada ja seepärast kasutada IT. Kui näidatakse täpset korduste arvu, siis täitumise idee saab tähtsamaks ja sel puhul kasutatakse enamasti IT-kesksõna vormi: Dum la milito tiu vilaĝo estis ofte prirabata kaj bruligata. Dum la milito tiu vilaĝo estis kvarfoje prirabita kaj bruligita.

Märkus: Mõned esperantistid ei tunnista eelpoolnimetatud põhimõtteid kesksõnade lõppude AT ja IT valikul. Nende esperantistide meelest peab lõpp AT selle asemel tähendama "just siis" ja lõpp IT peab tähendama nende meelest ainult "enne seda". Nad kasutavad selliseid lauseid nagu: Mi estis naskata en Januaro. La ŝlosilo estis perdata hieraŭ. Subite li estis trafata de kuglo. Sellist keelekasutust nimetatakse "atism" (ka "tempism"). Tavalises Esperanto keeles kasutatakse sellistes lausetes lõppu IT ja seepärast nimetatakse sellist keelekasutust väljendiga "itism" (ka "aspektism"). Küsimuse itismi või atismi vahel otsustavad näitelaused Fundamento's ["Fundamento de Esperanto" ("Esperanto alused")]: Georgo Vaŝington estis naskita la dudek duan de Februaro de la jaro mil sepcent tridek dua. Li sentis sin tiel malfeliĉa, ke li malbenis la tagon, en kiu li estis naskita. Mia onklo ne mortis per natura morto, sed li tamen ne mortigis sin mem kaj ankaŭ estis mortigita de neniu; unu tagon, promenante apud la reloj de fervojo, li falis sub la radojn de veturanta vagonaro kaj mortiĝis.